in english
Viruna paruni rabamatk meenutab muinasjuttu

raba öösel“Need puud on “Kodu-Anttilast”,” juhatab Viruna paruniks kutsutud Mart Vahtel rabamatka sisse. “Sügisel lasen õhust tühjaks ja viin koju varaste eest varjule. Linnud lendasid ka ringi, aga praegu on patareid tühjad.”
Parun pajatab rabamatka jooksul nii palju tõestisündinud ja väljamõeldud lugusid, et kaob piir reaalsuse ja kujuteldava vahel. Seepärast on Viruna rabamatkale minnes targem jätta argipäevamõtted koos linnariietega koju.

Jahilossi asemel Viruna talu

Kui kruusateid mööda Tõstamaa valla Viruna turismitalu poole logistame, paistab päike nii eredalt, et pärast lõunat algavat vihmasadu ei oska kahtlustadagi.

Viruna talu uksel tuleb vastu mütsilotuga habemik, kes sarnaneb metsamuinasjutust pärit haldjaga. Talu külalistemajagi meenutab päkapikuonni, kuigi on selleks pisut suur. Akna all seisab kõverikest puujuurtest lillepotialus, kaminaga söögitoa laual on virnas mitukümmend suurt kõrvitsat ja seinal pooleks saetud puutüved.

Õhetavate põskedega perenaine Heldi tuleb köögist ja pakub lõhnavat kollast rosinakuklit. Peaaegu kõik, mida lauale pannakse, on oma talu toodang: lambapasteet, kakukesed ja koduvõi. Poest tuuakse seda, mida kodus kasvatada ei saa: pärmi, suhkrut, kohvi ja apelsine. Pinkidele on laotatud vasika- ja lambanahad.

Vanasti oli Viruna talu asemel mõisnik Stahl-Holsteini jahiloss. Kui Mart 15 aastat tagasi talukohta vaatama tuli, sõitis ta kolm korda teeotsast mööda, sest koht oli võssa kasvanud. Nüüd näeb talumaadel kaugele ning peremees raiub võsa igal aastal vähemaks.

Paekivist jahiloss olnud alles veel 1965. aastal, nüüd seisab sama koha peal elumaja.

Mobiilikivi maja ees

Maja ees on suur kivi. “Istud kivile, kontsentreerud ja saad sõnumeid saata nagu mobiiliga,” teatab peremees ja jätab täpsustamata, kes need teated kätte saab. Sest sellistest asjadest ei tohtivat rääkida.

Oja äärde ehitas peremees suitsusauna ja külalistetare, mida hüüab Põdramajaks. Suitsusaunas soovitab ta peoga üle seinte tõmmata ja vaadata, kas määrib. Käsi jääb puhtaks ning peremees ütleb, et saun ei tohigi määrida. “See on niisama hea, kui pakud külalisele pesemata nõudest süüa ja ütled, et see on rahvuslik,” seletab ta.

Maja taha jäävad lattidest lambaaiad, praegu kasvatab pere üle 60 villakandja. Ületalve jäetakse täpselt nii palju loomi, kui sügiseks on jõutud heina koguda.

Peremees leiab, et maal ellujäämiseks oleks tarvis taastada viikingikultuur. “See pole suurtootmine, vaid elamise viis,” kinnitab Vahtel. “Kaht head asja, kvaliteeti ja kvantiteeti, korraga ei saa. Talus saab toota kvaliteetseid asju, kuid selleks on vaja leida inimene, kes pole ahne.”

Tarbimiskultuur rõhub Viruna paruni arvates igas inimeses peituvale ahnusele. “Ahnus on Säästumarket, kus pakutakse näiteks kümme raha maksvat saabast viie raha eest. Kuid see pole ju loogiline, midagi peab valesti olema.”

Vahtel selgitab, et kui pere elab maal, säilitab ta etnose, naabritest erineva koosluse. Linnas kultuurid segunevad ning omapära läheb kaduma.

Üle oja paljajalu

Kui talu üle vaadatud, on aeg rabateele asuda. Neitsiraba äärde viib peremees külalisi tavaliselt traktori kastis, kuid seekord otsustame sõita kollase minibussiga. Enne tuleb kõndida mitu kilomeetrit mööda metsaveoautode lõhutud teed, mis on kõrkjatesse kasvanud, ning ületada lai põhjatu oja.

Silla asemel on otse vee peal kaks libedat puutüve. Neil turnides peab tasakaalu hoidmiseks võtma kätte puutoika. Matkalised pääsevad ojast üle mõningaste pingutustega: tuleb libeda tallaga jalanõud jalast ära võtta, täpselt sihtida ja teisele kaldale loopida. Paljajalugi võtab ülesaamine aega.

Peremees ei plaani ojale paremat silda ehitada. “Vette kukuvad ainult need, kes on viina joonud. Sellepärast siin nii palju vähki ongi,” muigab ta. Purjus puhkajatel pole rabasse asja, seepärast on hea, kui nad ekstreemset silda nähes tagasi pöörduvad.

Teiseks hoiab selline sild soovimatute külaliste eest. “Kui rappa viiks korralik tee, poleks meil sinna enam asja,” ennustab Vahtel. “Seal oleks muusika, shashlõkk ja prügimägi.”

Põder kõnnib järele

“Ega need päris puud ole,“ ütleb peremees noorte kaskede kohta. “Neid ma ei julgeks siia jätta. “Kodu-Anttilast” tellisin: sügisel lasen õhust tühjaks ja viin koju,” ja lisab, et linnukesedki lendasid ringi, aga praegu on patareid tühjad. “Tegelikult on see mets siia tehtud, ümberringi on vanad laudad ja tööstusmaastik,” seletab ta mitu tuhat aastat puutumatuna seisnud rabasse kõndides.

Neitsirabaks hüütakse 108ruutkilomeetrist samblamäge, mis on nagu suur vett täis käsn.

Vanasti paiknesid raba ümber mõisad, kus kehtis esimese öö õigus. Legend räägib, et neitsid, kes ei tahtnud mõisnikuga ühte heita, uputasid end järve ja muutusid vesiroosideks.

Teel näeb põdra jalajälgi ja pabulaid. Mart teab, et külaliste järel, umbes viie minuti tee kaugusel, kõnnib noor põder. “Ta valmistub iseseisvaks eluks ega tea, kas hakata põdraks või inimeseks,” jutustab peremees ja surub kustutatud suitsukoni mätta sisse varjule.

Teejuhi jutu järgi on matkaõpetused mõeldud selleks, et inimesed võimalikult kallist matkavarustust ostaks, kuid elementaarseid tarkusi, näiteks kuidas suitsukonist vabaneda, ei teata. Vahel tuleb matkale uskumatult eluvõõraid inimesi.

Näiteks ütles inglise grupi tõlk kuuse kohta Christmas-tree ega teadnudki teistsugust nimetust.

Rabamaastikul peab oskama kõndida: see vetrub ning on kohati täis matkajate musti jalajälgi. Et mitte sisse vajuda, tuleb astuda vaid mätastele ja kõndida pisikeste sammudega.

Lummav raba

Rabas ootab meid lummav vaikus. Puud kolletavad, mätastel punavad jõhvikad ning sookail on millegipärast sügisel õitsema hakanud.

Kanuuga maalilisel rabajärvel liueldes jutustab parun lugusid edasi. Rabasaarel näitab peremees keeruga puud, mille tüvi moodustab rõnga. See olevat Kalevipoja kihlasõrmus, mille vägilane oma kätega valmis keeras.

Vahtel osutab järve keskel mudapilvele ja räägib, et pikne on järve põhja löönud ja muda üles keerutanud. Ühe saare külge on kinnitatud parv, millel saab telgiga ööbida, sest saarel telkides trambiks õrna rabapinnase ära.

Kui umbes pool matka on läbi, hakkab hallidest pilvedest vihma tibutama. Seepärast veame kanuud kaldale ja ruttame minema. Libedatest sillapuudest on veel raskem üle ronida ning kõrkjates sumades saame läbimärjaks.

Perenaine Heldi ootab meid aga küdeva kamina ja sooja lambapraega.


Pärnu Postimees 27.12.2002, Annika Pärnat

Eesti puutumatus looduses
Võlla raba pahupidi pööratud maailm.
Viruna parun veristab lambaid ohvrikivil
Viruna maailm
Viruna paruni rabamatk meenutab muinasjuttu
Ringis hakkavad haiged kohad surisema...
puuslik
üles