in english
Viruna parun veristab lambaid ohvrikivil

Mart Vahtel, keda Tõstamaa kandi rahvas tunneb kui Viruna parunit, pakub jahihooajal metskitsedele peavarju ja eelistab ohvrikivil veristada hoopis oma lambaid, kelle lihalt tuleb rasv maha lõigata, et kasukamaitse kaoks.

Lambavillased kudumid ja lambaliha tõid Vahtelite perele veel kuus aastat tagasi, kui talus oli 200 lammast, peamise sissetuleku. Liha läks Tallinna turule. Kampsuneid lasti kududa Lihula tsehhis, mis nüüd on kinni pandud.

“Eriti hea minek oli kampsunitel sel ajal, kui Uku poed olid tühjaks ostetud. Villaga jamamise isu läks ära siis, kui meie 400 kampsunit koos Estoniaga põhja läksid,” meenutab pereisa Mart. “Olid ilusad kohevad ja pikad kampsunid - pool tagumikku mahtus sisse!”

Tänavune suvi algas Viruna paruni talus 50 lambaga. Praegu on neist alles 34, kellest vaid pooled jäetakse ületalve.

“Ega rohkem saagi jätta - heina ei jätku. Suvi oli kuiv ja külm. Kui hästi läheb, on kevadeks taas 50 lammast, sest jäär kargas kõik lambad ära,” loodab peremees.

Lammaste tiinus kestab 5-6 kuud. See, kas kõik lambad ka tallesid toovad, selgub alles veebruaris-märtsis.

“Eestis pole enam korralikku lambatõugu,” kurdab Mart Vahtel. “Siin on aastasadu saksa liini aetud, aga siis hakati tõuparandust tooma hoopis Skandinaaviast, mis kogu asja ära rikkus.”

600 külalist

Oma talu lambaliha pakuvad Mart ja tema abikaasa Heldi külalistele, keda tänavu käis neil umbes 600.

Turismitalu pidamine aitab toita tervet peret, kus kasvamas neli last. Nooremad tüdrukud, 7- ja 9aastane, käivad Tõstamaa koolis. “Vald on nüüd õnneks laste kooli ja kodu vahet vedamise enda kanda võtnud,” rõõmustab Mart, aga kirub kohe teemehi: “Nad sõidavad küll höövliga tee siledamaks, aga on selle 10 aastaga 70 sentimeetrit madalamaks hööveldanud. Veel 10 sentimeetrit ja siis on muld väljas. Õige peremees nii ei teeks!”

Vahtelite talust üle tee, paari kilomeetri kaugusel asuvad Soontagana raba ja järved.

“Sealsed veesooned asuvad mäe otsas ning järved on omavahel maa alt ühenduses,” teab Viruna parun, kel on külaliste tarbeks soetatud 10 punast plastkanuud. Üks kanuu mahutab neli last või 2-3 täiskasvanut - nii on korraga isegi 40 inimest rabades kanuumatkal käinud.

Parun ise on giid ja võib tundide kaupa rabast, järvedest ja otse keset raba asunud muinaslinnast rääkida. Ja magnetili-sest anomaaliast. Ja veekeeristest. Ja järvedes elavatest mutantkaladest. Tähendab ju “viru” - siit ka Viruna - veekeerist.

“Vesi on rabajärvedes eriline - peseb sind nii puhtaks, et ðampooni pole vajagi,” kiidab mees ümberkaudseid rabasid, mis võtavad enda alla üle 100 ruutkilomeetri.

Kõik oma kätega tehtud

Jutt jookseb Viruna parunil soravalt. “Ega meil siin paadilaenutus ole,” räägib ta külalistele pakutavatest kanuumatkadest. “Inimesed tahavad, et sa nendega kõneleksid.”

Mart Vahtel oli ju kuni 1980ndate keskpaigani Ugala teatri näitleja. “Lahkusin siis, kui Jaan Tooming Ugalast ära läks,” sõnab ta.

Pärast teatrist lahkumist võttis Mart naise ja lapse kaasa ning läks maale elama. Esialgu Saaremaale Sõrve säärele. Kuni 1980ndate lõpul tagasi mandrile tuldi. Nüüd juba Tõstamaa lähedale Virunasse. Lõplikult.

Kõik hooned - neid on Vahtelite talus kümmekond - on Viruna paruni enda püsti pandud.

Elumaja on ehitatud vanale vundamendile, kus kunagi kõrgus kolmekorruseline paekivist jahiloss. See lammutati 1965. aastal kivihaaval ära, et neist 10 kilomeetrit eemale kolhoosi sigala ehitada...

Kunagisele alusmüürile on rajatud veel ka laut, kus peale lammaste elab kaks lehma. Oja kaldal seisev saun on aga püstitatud tammepakkudele. “Need ei lähe siinses pinnases kunagi mädanema,” kinnitab Mart. “Ja suitsusaun on ehtne siis, kui see on alati puhtaks küüritud. Süüa tahad ju ka puhtalt taldrikult.”

Talumaadelt üleliigset vett ära viivat oja mööda saab Mart Vahteli sõnul paadiga sõita esmalt Paadrema jõeni ja sealt edasi kas või mereni välja.

Külaliste jaoks on tee äärde ehitatud eraldi maja, kus on nii korralik köök, külmkapid, toad, pika lauaga saal kui ka muu pidutsemiseks vajalik. Uurin, kas pidev külalistevool peremeest ennast napsulembeseks ei muuda? “Mul on hea põhjus keeldumiseks. Ütlen, et olen tööl!” muigab ta.

Paljud Viruna paruni külalised tulevad välismaalt, ehkki põhihulk on ikkagi eestlased.

“Mingit erilist reklaami pole me teinud. Eks jutt liigub inimeste vahel ja siis tullaksegi siia,” sõnab ta. “Lugesin kord kokku, et kui oleksin kõik reklaamipakkumised vastu võtnud, kulunuks selle peale 170 000 krooni.”

Praegu küsib Vahtel kanuuretkelistelt 600 krooni. Selle summa sisse mahuvad kanuusõit, saun, õhtusöök praega (seda annab ära süüa!), öömaja ja hommikusöök. Lapsed saavad hakkama poole hinnaga.

Pakub metskitsedele kaitset

Suuremate seltskondade auks veristab Viruna parun aga ohvrikivil lamba või ka pärl-kana või -kuke. Vahel koguni ðamaanitrummi põrina saatel. Kui vaja, teeb Mart veristamistööd ka naabritele. “Ega ma raha eest... Kui vaja, küsin vastuteenet,” selgitab ta.

“Seapõrn on tänavu pikk nagu püksirihm,” lisab ta, kui küsin, kas tänavu ka lumi maha tuleb. Küsimata jääbki, kas see tähendab lund või selle puudust. Ilmselt ikka seda viimast...

Jahimehekirg on Viruna parunile möödanik.

“Kodulooma liha maitseb paremini,” sõnab ta. “Ja lambalihagi on võimalik nii teha, et see viib keele alla. Ainult rasv tuleb lihalt maha lõigata, muidu jääb lihale kasukamaitse juurde.”

Jahihooajal on Vahtelite talumaadelt varju otsinud oma 20 kitse. “Eks loom ise tunnetab, kust ta kaitset saab,” arvab peremees.

Metsloomi on ümbruskonnas rohkesti - sigu, põtru, kitsi ja huntegi. “20. aastatel peeti siinkandis veel ratsajahti,” teab Mart rääkida. “Aga tänaseid jahimehi mina oma maadele ei lase.”

Hobusepidamine ei tasu Mardi meelest tänapäeval ära. “Nendes tallides, mis Tallinna lähedal või mujal on, elavad ju rikaste hobused. Ja rikkad maksavad selle eest, et hobune oleks kasitud ja söödetud,” sõnab Viru parun. “Mul olid Sõrves ka hobused, aga need lunisid kogu aeg suhkrut ja saia.”

“Meil on siin rohkem naturaalmajapidamine,” sõnab perenaine Heldi ja tõstab ahjust välja kohevad kuklid. “Kui midagi vaja, käin ostan Pärnu hulgilaost,” lisab peremees. Tõstamaa poodi peab ta kalliks: “Ega ma miljonär ole!”

Oma elu suurimaks veaks peab Mart Vahtel Vene aja lõpus võetud rublalaenu, mille ta valuutas tagasi maksis. “Tahtsin metsaveotõstukit osta,” meenutab ta.

“Mind jooksutati nagu koera. Tagatipuks, kui tõstuki kätte sain, ei tahtnud see korralikult töötada. Viisin tolle veel enne garantiiaja lõppu tagasi.”

Rohkem pole Viruna parun pangaga tegemist teinud. See-eest läheb kogu raha, mis külaliste vastuvõtuga teenitakse, ehitusse ja sisustusse.

“Külalistemaja otsa tahan teha eraldi kambri külmkappidele,” viitab ta pooleliolevale ehitusele.

Tööd jagub talus kõvasti. “Ega siin ühtegi puhkepäeva pole,” sõnab peremees. “Vaid siis sai vahepeal hinge tõmmata, kui seljavaluga haiglas olin.”


SLÕL, Peeter Raidla 14.12.2000

Eesti puutumatus looduses
Võlla raba pahupidi pööratud maailm.
Viruna parun veristab lambaid ohvrikivil
Viruna maailm
Viruna paruni rabamatk meenutab muinasjuttu
Ringis hakkavad haiged kohad surisema...
puuslik
üles