in english
Võlla raba pahupidi pööratud maailm.

Rabas on tsivilisatsioonis nii enesestmõistetavad reeglid pahupidi pöördunud. Seal ei tööta mobiiltelefon, sest raba peegeldab. Vesi, mis on silma järgi süsimust, on tegelikult raba loodusliku filtri läbinuna imepuhas. Maapind, mis muidu peaks jalga kandma, rabas alati kindalt ei toimi. Võib-olla on raba põrgu peegeldus.

Pärnust mõnikümmend kilomeetrit mere äärt pidi lääne poole, keset vihmast tekkinud merd seisab Viruna talu. Seesama vihm on otsetee valdusi märgistava pennu ristini poolteise meetri sügavusele uputanud. Muidugi jääb üle võimalus jõuda turismitaluni mitmekümnekilomeetrise ringiga.

Viruna ei ole päris tavaline talu, sest ümbritsevad kümnete kilomeetrite pikkused ja süsimusta veega kanalid juhivad taluperemees Mart Vahteli kanuu koos huvilisega sügavale Võlla rappa.
Kanaliteäärne kõrge roostik meenutab mõningatest Vietnami sõjafilmidest tuttavaid kitsaid dzhunglijõgesid. Vihased jänkisõdurid sumpasid sealt üle, püssid pea kohal. Need jõed saavad siiski alguse Eesti rabast ja liiguvad eri suundades - mis Tõhela järve, mis merre. Oma talumaadele suubuvat kanalit nimetab peremees "meie tänavaks".

Aga dzhungli kõrval kõrgub päris tavaline kohalik mets, mis kanalite süvendamisest kerkinud turbasest mullavallist viiekümne aasta jooksul elu on saanud.
Esimese vabariigi ajal said Tammsaare Andresed presidendilt rabaäärset maad ning asusid usinasti kraave kaevama. Osa soost kuivendatigi ära. Veel Teise maailmasõja ajal kasutasid talumehed omanikuta jäänud Ameerika jõesüvendajat igasuguste kraavikeste ja ojakeste uuristamiseks.

Lõpuks ei olnud neil endil sellest mingit kasu. Vaid Mart saab nüüd rabahuvilisi mööda kanaleid ringi sõidutada.
Kanuu möödub korrapärastest kuusesaludest, mis vabadussõjas Eesti poolel võidelnud venelastele kingitud talumaa juurde kuulusid. Nagu ka talud - korstnakive võib veel praegugi näha.

Loll upub igal pool

Raba on kinnikasvanud järv. Enne raba teket on vististi soo. Raba ainevahetuse oluliseks osaks on ilmselt järved, mis koguvad rabamülgaste svammi kogunenud liigse vee endasse. Keegi ei tea, kui sügavad on Võllaraba järved. Mart arvab, et mitte väga. 10 000 aasta vanuse raba jõepõhja ulatuv järv võiks tema kinnitusel olla ka 25 meetri sügavune.

Raba kohal lendavad jahifaasanid. Kohal, kus Mardi talu praegu asub, seisis enne sõda jahiloss. Jahilossist jäi alles vundament, aga elusad töötud jahifaasanid peavad ikka veel võõramaises kliimas naiivsematele elukatele jahti.

Nagu igasse rabasse, võib hea tahtmise korral ka Võllarappa vajuda. Mardi arvates võib rumal inimene ka tavalise pori sees otsa leida. Tõsi, mõnel pool peab tantsima nagu John Travolta ja on kohti, kuhu nupukam inimene ei astu. Aga need torkavad teiste hulgast hästi silma, sest on musta värvi. Ka helerohelise imepehme murukattega kaetud pinnal võiks ettevaatlik olla. Kui saapaninaga ettevaatlikult "vajuvas vees" sonkida, märkabki tegelikku kurjajuurt - pruuni löga, mis peaks veel mõne tuhande aasta pärast väärikalt turbaks sirguma.

Raba külastanud "pioneeride" grupp, nagu Mart neid nimetab, kukkus tervenisti sisse. Perepoeg noppis nad siis ükshaaval mülkast välja. Ainsana astus pehmest kohast kuivana üle sajakilone grupijuht. Loo moraali järgi ei tohi rabas eeskõndija jälgedes lonkida.
Iga sissevajunut ei olegi nii lihtne mülkast välja tirida. Näiteks lehma, kelle neli jalga tuli igaüks eraldi välja kaevata.

Igatahes kohalikud oma nina Mardi kinnitusel eriti rappa ei pista. Vaid üks joodik kasutab depressiivset vaikust isikliku pohmelli üleelamiseks.
Mardi arvates võiks raba olla sobiv paik, kuhu ärimees oma töötajad meeldivale asumisele saaks saata. Rabas ei jooks tööinimesed end hirmust liialt purju ning oleksid nädala alguseks taas igati vormis ja kuulekad kapitalismi instrumendid.

Võlla rabas on palju saari, kahel suuremal seisid kunagi talud. Raba on ju läbi ajaloo olnud nii populaarne pelgupaik igasugu lindpriidele ja sõjapõgenikele. Metsavendade punkrit viimasest sõjast võib praegugi näha.
Saartel võiks Mardi arvates suisa ööd veeta. Vähe sellest - mõnikord võiks kellegi keset raba tuua ja siis ise mõneks ajaks ära kaduda, kõlab kõhe nali. Mart Wachtel ei ole päris tavaline talumees.

Esiteks on tal pikk habe, mis sobib kehva ilmaga põrgut meenutavasse rabaühiskonda igati. Endine Ugala teatri näitleja ronib viletsate mändide otsa ja seirab lähimat järve. Sest Võlla rabas on arukas lohistada kanuud järvest järveni. Ning siis jälle üle ja järgmise järveni. Järvi on Võllal vist sadu. Mardile igatahes on neist üksteisega tihti äravahetamiseni sarnastest tuttavad vaid mõned.

Kunagi töötas Vahtel Tallinnas multifilmide operaatori assistendina. Seal meisterdas ta mõnikord lastelegi televiisorist tuttavaid puunukke. Nüüd voolib ta muuhulgas ka näituste jaoks väikeseid ja suuri puuolevusi. Aias ja külalistele mõeldud tubades sängi kohal seisavad pennud, eelkristlikud ristid, mille küljes tükike loomanahka. Nahk imeb halva energia enesesse, selgitab maauskne.

Maja lähedal on Tamm ja tamme kõrval ohvrikivi. Koht kivil, kuhu vanad eestlased ohvriande viisid, on aja jooksul lohuks muutunud. Seda, et ka Mart ohverdab, on näha tamme oksal rippuvatest lambaluudest ja nahatompudest. Ohvrikivil on tema väitel hea energia ja koht ideaalne talitusteks. Nimelt on Mardi neistsamadest kanalitest ümbritsetud maad veesõõriga kaitstud koht. "Suurimad jumalused on siiski kaljukotkas ja merikotkas, kes siit aeg-ajalt üle lendavad," lisab ta naljatamisi.

Mardi arvutuste kohaselt möödus ristisõdijate salk kord siit talu kohalt. "Rappa oleksid nad uppunud. Jääb üle see ainus võimalus," teab ta.
Valik linna elust loobumise kasuks oli Vahteli arvates õige samm. Kõigepealt rändas näitleja Viljandist ära Sõrve säärele metsavahiks. Siis hakkas Savisaar rahvale maad jagama ja kuna Pärnu seda lahedalt pakkus, tuli Mart Pärnumaale. Võlla raba äärde. Sinna, kust maailm lõpeb või hoopis algab.

Eesti Päevaleht, Nils Niitra 27.07.1996

Eesti puutumatus looduses
Võlla raba pahupidi pööratud maailm.
Viruna parun veristab lambaid ohvrikivil
Viruna maailm
Viruna paruni rabamatk meenutab muinasjuttu
Ringis hakkavad haiged kohad surisema...
puuslik
üles